Iseloomustus

Loopealseid (rahvusvahelisema terminiga alvareid) on kõige lihtsam iseloomustada kui õhukesemullalisi lubjarikkaid niite, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Loopealsetel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini, kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes.

Sademete vähesuse korral on loopealsetele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Tõsisemad põuad mõjutavad väga oluliselt ka alvarite taimestiku liigilist koosseisu, sest põuakahjustustest taastumine võib erinevatel liikidel aastaid aega võtta. Samas võib vihma korral enne tuhkkuiva mullaga alal tekkida ajutine tiik kuna paepõhi takistab vee ära valgumist. Talvel võivad tuuled loopealse lumest puhtaks pühkida ja külma mõjul võivad tekkida mullakerked, sarnased neile, mida on kirjeldatud igikeltsa aladel. Nii võib eri aastatel sama loopealne väga erinev välja näha.

Loopealseid saab jaotada mitmesse rühma vastavalt kasvukohatingimustele ja sellest sõltuvale liigilisele koosseisule. Mulla niiskustingimuste alusel saab eristada niiskeid loopealseid, kuivi õhukese mullaga loopealseid ja keskmise niiskusega loopealseid tüsedamal mullal. Viimased on natuke erinevad mereäärsetel klibuvallidel ja kohtades, kus lubimaterjal on segatud liivaga. Isemoodi on ka loopealsed Põhja-Eestis võrrelduna Lääne-Eesti loopealsetega.