Levik

Loopealseid leidub Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel saartel Eestis) ning Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualal. Väiksemate laikudena leidub loopealseid veel Rootsi mandriosas Västergötalandis, Ahvenamaal ja Peterburi piirkonnas. Loopealsetele sarnaseid koosluseid on kirjeldatud ka Kanadast ja USAst Suure järvistu piirkonnast.

Nii Eestis kui Rootsis on loopealsed olnud traditsioonilise külamaastiku lahutamatud osad. Suured muutused maakasutuses selle sajandi keskpaigas andsid aga hoobi ka loopealsetele. Ääremaadel ning kidurakasvulistel loopealsetel lõppes loomakasvatus ning selle tagajärjel senised karjamaad võsastusid. Kui 1930ndatel aastatel hinnati loopealsete kogupindalaks Eestis üle 40000 ha, siis viiskümmend aastat hiljem oli järele jäänud 16000 ha, millest omakorda veerand oli peaaegu kinnikasvanud. Oma osa andis loopealsete kadumisele ka nõukogudeaegsed metsastamiskampaaniad, kus prooviti iga võimalusega puid lubjakaljusse kasvama panna. Juhul kui metsakultuur ka kasvama läks, ei ole kvaliteetset puitu sellistes tingimustes võimalik saada. Kindlaid andmed selle kohta, kui palju on loopealseid praegu, meil puuduvad. Õnneks on uuringud näidanud, et lookooslus on visa ja püsib alles ka kaunikesti kinnikasvanud aladel. Kui õnnestub puhastada ja taas karjamaana kasutusele võtta poolenisti kinnikasvanud endisi loopealseid, siis on head lootused nende taastumiseks.