Ettekanded
LOODUSSÕBRALIK LUHA MAJANDAMINE
Autor: Aleksei Lotman
Inimmõju lamminiitudel on läbi sajandite seisneud puude ja põõsaste raiumises ning heinategemises ja kohati ka karjatamises. Lamminiitude omapäraks on mulla viljakuse püsimine hoolimata sellest, et heinaga pidevalt toitaineid välja viidi. Mullaviljakuse püsimist üleujutuste ajal põhjustas veega lamminiidule kantud muda sadestumine. Seetõttu ei olnud vajalik lamminiite spetsiaalselt väetada.
Kuna lamminiidud on reeglina tekkinud inimese majandustegevuse tulemusena (metsa ja võsa raiumine ning niitmine ja karjatamine), siis on ka nende püsimine ainuvõimalik pideva inimesepoolse majandustegevuse tulemusena. Niitmise ja karjatamise lõppemisel saavad lamminiitudel ülekaalu looduslikud protsessid, mille tulemusel hakkavad vohama võsataimed. Erinevatel lamminiitudel on kinnikasvamise tempo erinev, sõltudes peamiselt üleujutuste regulaarsusest ja kestvusest. Kinnikasvamise tulemusena kaob lamminiitudele iseloomulik avatus, mis omakorda põhjustab lamminiitudele tüüpiliste liikide ja koosluste hävimise.
Lamminiitude pindala on Eestis olnud maksimaalselt 100 000 hektarit. Lamminiitude niitmine oleneb üleujutuste kestusest ja sademete hulgast. Märjal suvel võivad niiskemad luhad üldsegi niitmata jääda. Nõukogude ajal kasutati heina luhast väljaviimiseks raskeid traktoreid, mille tulemusel tekkisid pehmele luhapinnale mitmekümne meetri laiused roopad. Sellist pinnast asustasid aga väikese söödaväärtusega liigid – roomav tulikas, harilik metsvits jt.
Niitmist luhal ei tohiks alustada enne 1. juulit, nii jõuavad linnud pesitseda ja taimed viljuda. Niiduelustiku seisukohalt oleks soovitav niita veelgi hiljem, kuid väga hilisel niitmise puhul on heina söödaväärtus väiksem. Lisaks niitmistähtajale on kindlati soovitav jälgida ka õigeid majandamisvõtteid. Ei tohi niita traktoriga liikudes servast keskpunkti suunas, kuna sel juhul põgenevad linnud traktori eest niidu keskosa suunas ning lõpuks hukkuvad traktori alla jäädes. Õigem oleks niita ühest n-ö. servast-serva meetodil, et linnud suudaksid ohuallika ära tunda ning pageda. Kõige linnusõbralikum viis oleks alustada niitmisega rohumaa keskelt ning järk-järgult liikuda serva poole. Soovitav oleks valida ka niiduki tera kõrgus nii, et see liiguks poegadest ja emalindudest kõrgemal (ca 12-15 cm).
Kuna heina väljaveoga luhast kaasnevad transpordikulud ning kuna loomasöödana eelistatakse pigem kultuurheinamaade heina, on kaasajal levimas ka n-ö. purustaja kasutamine, mispuhul hein küll niidetakse, kuid purustatud heinamass jääb heinamaale. Looduskaitseliselt pole selline teguviis kõige parem. Esiteks, niimoodi jäävad võrreldes heina väljaveoga kõik toitained rohumaale, mis võib soodustada rohumaa kiiremat võsastumist. Teiseks, kui aasta-aastalt üksnes sel moel luhta majandada, tekib niidule veel lagunemata taimeosadest viltjas kiht, mis takistab lindude toitumist.
LUHAD JA NENDE TÄHTSUS LOODUSKAITSES
Autor: Eve Mägi
Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena – niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime- ja loomakooslused. Lamminiitudele on väga olulise tähtsusega üleujutuste ajal veega kaasatulevas mudas leiduvad toitained, mis aitavad neil säilitada pinnase kõrget toitainete sisaldust.
Lamminiidud on Eestis suhteliselt vähelevinud, mille põhjuseks on suurte jõgede vähesus. Väikeste jõgede üleujutusperioodid on reeglina lühikesed ja veega kaasakantava sette hulk väike, mis ei taga lamminiitude tekkeks vajaliku keskkonda. Sagedamini võib lamminiite leida Kesk- ja Lõuna-Eestis (suurimad asuvad Emajõe ja Pedja jõe ääres). Lääne-Eesti suurimad lamminiidud asuvad Kasari jõgikonnas. Praktiliselt puuduvad lamminiidud Põhja-Eestis.
Kuigi lamminiitude linnustikus moodustavad põhiosa liikidest kurvitsalised, on see liigiliselt koosseisult rannaniitudest ja alvaritest erinev. Lamminiitudele on iseloomulikeks liikideks tikutaja, kiivitaja, rukkirääk, suurkoovitaja, rohunepp, mustsaba-vigle, tutkas, soo-loorkull, roo-loorkull ja paljud ujupardid – sinikael-part. Iseloomulikke pesitsejaid on kokku umbkaudu 30 liiki. See, et tavaliselt esineb luhtadel tunduvalt rohkem pesitsevaid linnuliike, tuleneb sellest, et paljud liigid on asunud luhtadele peale esimeste kinnikasvamismärkide ilmnemist. Näiteks ilmuvad lammialadele arvukalt pesitsema mitmesugused roolinnud kohe peale esimeste roostumisprotsesside algust. Rohkearvulisemad haudelinnud lageluhtadel on tikutaja, kiivitaja, põldlõoke, sookiur ja hänilane.
Lamminiidud on paljude lindude jaoks rändeaegseks toitumiskohaks. Suurvee ajal võib üleujutatud luhtadel kohata arvukalt erinevaid pardiliike, väikeluiki, raba- ja suur-laukhanesid. Suurvee alanedes tulevad siia toituma valge-toonekurg, must-toonekurg, sookurg, konnakotkad.
Matsalu hooldatavate luhtade pindala on langenud 80000 hektarilt 1970-ndatel 15000 hektarini tänapäeval. Üheks peamiseks põhjuseks on olnud eeskätt üleminek intensiivset põllumajandust iseloomustavatele töövõtetele nagu teiste pärandkooslustegi puhul. Samas, tulenevalt lamminiitude üpris kõrgest heina produktsioonist (võrreldes teiste pool-looduslike kooslustega) luhtade osatähtsus heina saamisel nii märgatavalt ei langenud. Olulisel määral mõjutas luhaökosüsteeme jõgede õgvendamine. Näiteks Matsalus langes Kasari õgvendamise tagajärjel üleujutatava luha pindala 11000 hektarilt 5000-6000 hektarini.
LOODUSSÕBRALIK PUISNIIDU HOOLDAMINE
Autor: Aleksei Lotman
Aktiivsemale inimtegevusele eelnenud ajal oli pool-looduslike koosluste kujunemisloos ilmselt üpris suur osatähtsus jääajajärgselt siinsetel aladel laialt levinud suurte rohusööjatel. Tarvad ehk ürgveised, ulukhobused ja piisonid võisid omal ajal olla kõige olulisemad maastikulise mosaiiksuse tekitajad. Need loomad on tänaseks metsloomadena välja surnud, kuid koduloomadena karjatame neid endiselt edasi.
Ajaloolisest majandamisest
Kui karjakasvatus metsavöötmes enam levima hakkas, tuli varuda loomadele ka talvist lisasööta. Peamiseks talviseks söödaks jäi aastatuhandeteks vegetatsiooniperioodil kogutud lehisvihad. Eesti aladel lehistati puid peamiselt alumistest okstest või siis võeti maha terve puu ning koguti sellelt oksad. Kuid näiteks Skandinaavias ja Inglismaal oli tavaline viis puude köndistamine ladvast, mille tagajärjel hakkas ladvaosa oluliselt rohkem oksi tootma. Arvatakse, et Eesti polnud selline meetod kuigi levinud. Samas on kindel, et mõningates piirkondades seda siiski tehti (nt. Saaremaal pidi teadaolevalt üks vanem naine seda tänapäevalgi veel praktiseerima). Saksamaal oli tavaline puude mahavõtmisel kändude alles jätmine rohkete noorte võsude saamiseks.
Arvatavasti umbes 2000 aastat tagasi võeti kasutusel vikat, mis võimaldas senisest enam talvist lisasööta varuda. Sellest perioodist alates karjakasvatus hoogustus ning leidis aset ka puisniitude üha laialdasem levik, mis saavutas maksimumi 19. sajandi lõpuks 20. sajandi alguseks. Puisniitude traditsiooniliste majandamismeetodite geograafilisest aspektist tõi Aleks Lotman välja Eesti puisniitude omapära – niidetud puisniidud on olnud iseloomulikud eelkõige Põhja-Euroopale. Suhteliselt levinud oli ka järelkarjatus ehk loomade karjatamine niidetud ädalal. Teadaolevalt on puisniite niidetud veel mõningates kohtades Püreneedes, Karpaatias.
Niitmisest
Väga regulaarne niitmine võib puisniidu saagikuse liiga alla viia, seetõttu on soovitav mõni aasta puisniit niitmata jätta. Kahtlemata on taimkatte kõrget liigirikkust silmas pidades kõige efektiivsem niitmine vikatiga. Trimmer (jõhv) on niitmisvahenditest üldiselt kõige vähem soovitatav, kuna trimmer peksab taimed liialt segi. Muruniidukiga niites on soovitatav eelistada latti rootorile, kuna latt lõhub taimi vähem (samas võib siis tekkida probleem tüügastega). Kindlasti tuleks niita kogu niidu alal, s.h. ka põõsaste alt (üksnes juhul, kui tuleb järelkarjatus, ei pea seda soovitust sõna-sõnalt järgima).
Taastamisest
Puude mahavõtmisel on tavaliseks probleemiks kännuvõsud, kui just pole omaette eesmärgiks põõsagruppide tekitamine. Kui puust tahetakse tõesti lahti saada, võib katsetada puude n-ö. rõngastamisega (koor lõigatakse maapinnalt või kuni 1,5 meetri kõrguselt ca 10 cm laiuse ribana ära) – esimesel aastal saadetakse varuaineid küll lehtedesse, kuid juurtesse tagasi enam ei saadeta ning puujuured lakkavad funktsioneerimast. Puu tuleks maha võtta siis, kui ta on kuivanud. Vanad tammed tuleks kindlasti alles jätta. Vana puu võras ei tohiks teisi puid säilitada, samas tuleks võra-aluseid puid-põõsaid järk-järgult lahti raiuda, muidu võivad taimed puu all saada valgusðoki. Võsalõikajaga kipuvad tihtipeale jääma oksatüükad.
Probleemid
Ühtse pindalatoetuse saamise tingimus on see, et hein oleks tehtud juuli lõpuks (1. augustiks). Samas ei tohi loodushoiutööde käskkirja ja loodushoiutoetuste määruse, samuti põllumajanduse keskkonnameetme rakendamata jäetud pool-looduslike koosluste toetuse kohaselt niitma hakata enne 1. juulit. Suuremate niidualade puhul on ühe kuuga kogu ala niitmine tihtipeale võimatu. Hilisemad läbirääkimised PRIA ja Matsalu Rahvuspargi inimeste vahel aitasid seda probleemi nii palju lahendada, et looduskaitsealadel aktsepteeritakse suulisel kokkuleppel kõige hilisema niitmistähtajana 20. augustit.
Aladele, mis polnud deklareeritud põllumassiivina aastaks 2004, ei saa hetkeseisuga toetust taotleda. Samas on vahepeal mitmeid pool-looduslikke kooslusi taastatud, kuid nüüd pole võimalik neid maid enam deklareerida ning seega jäävad välja ka toetuste saajate nimekirjast.
BIOMASSI KASUTAMINE HAKKPUIDU KATLAMAJAS
Autor: Raido Liitmäe
Puisniitude, aga ka loopealsete taastamisel tekib üksjagu peenemaid ning jämedamaid oksi, mis enamasti kohapeal ära põletatakse. Üks alternatiivseid lahendusi oleks kasutada seda potentsiaalset küttematerjali kohalikes katlamajades energiaallikana.
Kuna 1990-ndate aastate alguses töötasid Liiva kõik katlad kivisöel, mida oli sel ajal väga raske hankida ning selle kütuse transport saarele oli kujunenud väga kulukaks, otsustati saarele rajada uus kohalike kütuste põletamisel põhinev katlamaja. Teenindudpiirkonda kuuluvad 4 12-korterilist elamut, koolimaja, lasteaed, spordihall ning ühepereelamu.
Katla võimsus on 0.5 MW ning põhilise kütusena kasutatakse hakkpuitu ning tükkturvast; sealjuures on hakkpuidu osakaal kütuses aastate jooksul olulisel määral kasvanud. Põhilised puidutoorme pakkujad on olnud Saare EPT (võsastunud sookraavide puhastamine), Eesti Energia (elektriliinide aluste puhastamine), Saarte Teedevalitsus (teeääred), puidufirmad (raielankide puhastamine). Samuti on aktiivsed pakkujad ka eraisikud, nii et puidumaterjalist Muhus puudu ei tule. Samas ei saa hakkpuidu kasutamiseks anda ühest soovitust kõigile piirkondadele, kuna hakkpuidu hind on tõusnud üpris kõrgele ning tulenevalt paikkonnast ei pruugi igale poole haket piisavalt jätkuda. Kui turbamaardla asub läheduses, on ilmselt mõttekam kütta eeskätt turbaga.
Puidumaterjali varumiseks vajalike masinate hulka kuuluvad puiduhakkur, traktor ning veoauto, millega töötavad kolm põhitöökohaga meest, kellele kiirematel aegadel lisanduvad üks-kaks abitöölist. Tööprotsess lühidalt on järgmine: materjali varumisega tegelevate inimeste või puidu pakkujate poolt lapitakse võsa/raiejäätmed kokku ning sõltuvalt kütuse vajadusest hakitakse materjal kohe või jäetakse kuivama. Kõige parem on võsa maha võtta kevadel või suve algul, kui puudel lehed juba peal, ning jätta suveks võsa virnadesse kuivama, kuna lehed imevad puidust niiskuse endasse ning kuivamisprotsess kiireneb. Puidu pakkujale makstakse 1 m³ hakkpuidu eest ca 22-30 krooni, toorme pakkuja ei pea maksma puidu hakkimise ning transpordi eest.
Hakkpuiduks ei sobi igasugune materjal. Teoeetiliselt lubab puiduhakkur hakkida kuni 25 cm läbimõõduga materjali. Peamine materjal on seni olnud 5-10 cm läbimõduga sarapuuvõsa, pajuvõsa, kadakad. Üksnes 1-2 cm oksaraagude hakkimine eriti mõttekas, kuna okste etteandmine hakkpuidu masinale toimub käsitsi ning sellisel juhul oleks töö väga aja- ja kulumahukas.
Ühe võimaliku alternatiivkütusena kaalub Muhu vallavalitsus tõsiselt ka pilliroo kasutamist. Muhu vald on üks osalisi Lõuna-Soome ja Eesti projektis INTERREG IIIA „Roostike (pilliroo kasutamise) strateegia Soomes ja Eestis“, mille üks partnereid on ka PKÜ.
BIOMASSI KASUTAMINE HAKKPUIDU KATLAMAJAS
Autor: Ülo Kask
Biokütus – bioloogilist (biogeenset) päritolu ja organismide elutegevuse tagajärjel tekkinud ning taastuvuse piires otseselt kütusena kasutatav või kütuseks töödeldud (vääristatud) tahke, vedel ja gaasiline aine. Biokütust saab pidada taastuvaks, kui seda kasutatakse mingil territooriumil (üldiselt riigis) juurdekasvust (tekkest) vähem või juurdekasvu piires. Taastuvuse määrab juurdekasvu ja tarbimise suhe, mitte kasvukiirus.
Eesti Elektrituruseaduse tähenduses on biomass kui põllumajanduse (nii loomset kui taimset päritolu) ja metsanduse ning nendega seotud töötleva tööstuse saaduste, kõrvalsaaduste ja jääkide orgaaniline osa, samuti tööstus- ja munitsipaaljäätmete orgaaniline osa.
Energeetikas kasutatava biomassi liigid:
1) taimne (puittaimed, rohttaimed);
2) loomne (sõnnik);
3) biojäätmed ja –jäägid (tahkena, vedelana gaasina).
Energeetilise kütusena või väärindatud kütuse toorainena võib kasutada põldudel kultiveeritavaid taimi (nisu, oder, raps, mais, kõrrelised heintaimed, ida-kitsehernes, kanep jpt) ositi (seemned), tervenisti või jäätmetena (põhk, presskook jms) ning neid liigitatakse kultuurenergiataimede hulka. Looduslike energiataimedena käsitletakse looduslikult kasvavaid kõrgemaid taimi v.a. puittaimed. Kuigi kõik looduslikud taimed põlevad ja on kütusena kasutatavad, käsitletakse alljärgnevas eeskätt harilikku pilliroogu ja laialehelist hundinuia, millede ressurss on või võib kujuneda tulevikus arvestatavaks. Mõlemat liiki saab sobivates kohtades nt. kunstlikel märgaladel energiataimedena kasvatada, mistõttu saab neidki sel juhul liigitada kultuurenergiataimedeks.
Vastavalt viimastele metsa takseerimise andmetele on Eestis 2,25 Mha (51,5 % pindalast) metsamaad kasvava metsavaruga 462 mln m³. Metsade jaotuvad omandivormi järgi:
1) riigi metskonnad – 830 000 ha (37%),
2) erametsad – 680 000 ha (30%),
3) maareformi käigus menetletavad metsad – 710 000 ha (31%),
4) muud riigimetsad – 15 000 ha (1%),
5) muud metsad – 15 000 ha (1%).
Tänasel päeval on riigi ja erametsade küttepuidu varu hinnanguliselt 3238,5 tuh m³ (2795,3 + 443,2), kuid see võib väheneda aastaks 2032 ligi kolm korda, s.o 959,3 (582,6 + 376,7) tuh m³. Seda põhjustab kasvava metsa liigilise koosseisu ja vanuselise struktuuri muutused, peamiselt erametsade parema majandamise tulemusel. Raiejäätmete kogus väheneb 1 802,1 tuh m³ (1349,6 + 452,5) 1 322,2 tuh m³ (937,6 + 384,6). Seda põhjustab peamiselt raiemahtude vähenemine. Seega praegu me saame kasutada 5 mln m³ küttepuitu ja raiejäätmeid, kuid 30 aasta pärast 2,3 mln m³. Tulevikus on teoreetiliselt kasutatav puitkütuse kogus väiksem kui tänasel päeval ja tegelik turu olukord võib kasutatavaid koguseid veelgi vähendada.
Põhu ressursid
Võttes aluseks praeguse teraviljakasvatuse taseme ja kasutades põhust 25% kütteks, võime arvestada aastaseks koguseks 100 tuhat tonni põhku. Vastavalt meie vabariigi põllumajanduse arengustrateegiale on tulevikus kavandatud teraviljakasvatust oluliselt intensiivistada, mille tulemusena kütteks mineva põhu kogus võib suureneda 200-250 tuhande tonnini.
Arvestades põhu kütteväärtust, võiksime praegu põhu arvel saada 400 – 600 GWh ja tulevikus 800 – 1 000 GWh primaarenergiat. Praeguse põhukoguse juures oleks see ekvivalentne 35 – 54 tuhande tonni vedelkütusega, tulevikus võiksime põhu arvel kokku hoida aga 70 – 90 tuhat tonni vedelkütust.
Sõnnik – biogaas
Vastavalt Eesti Statistikaameti andmetele on meil linde (munakanad, broilerid jm) – 2,26 mln, veiseid ja lehmi – 0,41 mln, sigu ja peekoneid – 0,33 mln. Võttes arvesse, et umbes 60 %st tekkivast sõnnikust oleks võimalik tulevikus rajatavates biogaasijaamades kääritada, siis biogaasist saadava primaarenergia kogus võiks olla ligikaudu 500 GWh aastas.
Jäätmed – biogaas
Eestis toodetakse ja on toodetud biogaasi energiatootmise eesmärgil sõnnikust ja heitvete mudast ning seda kogutakse Pääsküla prügilast. Prügilagaasi ja heitvete mudast saadava biogaasi ressursid Eesti kohta on määratlemata, sest puuduvad usaldusväärsed andmed. Alates 1994. aastast on Eestis kasutatud kütusena Pääsküla prügilast kogutud biogaasi. Aastane toodang on sõltuvalt tarbimisest olnud üle 2 mln m³, millest toodeti seni 12 – 18 GW•h soojust aastas. 2001. aastal paigaldati koostootmise agregaat, mille aastaseks elektri toodanguks kavandati 6 – 7 GW•h. Peale prügila nõuetekohast katmist tõuseb eeldatavasti biogaasi produktsioon 5 mln nm³ aastas, mis võimaldas veel teise koostootmisseadme paigaldamist (2004).
Tallinna heitveepuhastuse jaamas toodetakse ka umbes 2,8 mln m³ biogaasi, mille primaarenergia sisaldus on 13,1 GW•h ning mida kasutatakse mootorikütusena kompressorite käitamiseks ja soojuse tootmiseks. Biogaasi baasil plaanitakse elektrit tootma hakata ka ASis Narva Vesi. Eesti suuremates linnades tekkivatest toidujäätmetest võiks anaeroobse kääritamise tulemusel saada hinnanguliselt 0,36 PJ e 0,1 TWh primaarenergiat aastas.
Märgalataimed – pilliroog, hundinui
Teadaolevatel andmetel on Matsalu märgala roostike pindala on ~ 3000 (4000) ha, Võrtsjärves on roostikke ~ 1 200 ha. Saare maakonnas peetakse võimalikuks katuseroo lõikust ligikaudu 1000 hektarilt ja Peipsi järves on roostike pindala ligikaudu 930 ha. Hiiumaal Käina lahes on 180 ha roostikke. Viimasena nimetatud roostikelt, ~ 6 000 hektarilt, võiks lõigata ja lõigataksegi roogu, kuid arvestama peab teatud piirangutega.
Roogu kuivaine järgi saaks koristada 1 – 1,5 kg/m² aastas ehk minimaalselt 10 tonni hektarilt. Roo tarbimisaine alumine kütteväärtus kevadisel koristusperioodil on 4,2 MWh/t, mis annab hektarisaagi energiasisalduseks 42 MWh aastas.
Kunstlikud märgalad
Hundinuiad ja pilliroog on kasvatatavad ka kunstlikel märgaladel, kus nende produktsioon on kuni kahekordne, võrreldes looduslike märgaladega. Viljandi maakonna Kõo alevikus on juba mõni aasta tegutsenud märgala-põhine reoveekäitlussüsteem, kus viljeletakse hundinuiasid ühe hektari suurusel alal. Häädemeestel on 0,5 ha suurune tehismärgala ning poollooduslik 69 ha märgala asub Viljandi naabruses, Tänassilma jõe lätetel. Eestis on käesoleval ajal ligi 10 märgalapuhastit.
Eestis on märgalapuhastitel suur potentsiaal, eelkõige väikeasulates ja hajaasustuses, kus maad nende rajamiseks on piisavalt ning elanike vähe. Ühe elaniku kohta arvestatakse 10 m² märgalapuhasti pinda.
Eestis on 939 küla ja alevikku, kus elanike arv on vahemikus 100 – 2500. Elanikke on neis kokku ligikaudu 400000. Kui lahendada nende reoveekäitlus kunstlike märgalade baasil, siis vajatakse neid 400 ha. Pilliroo ja hundinuia saak võiks olla kuni 16000 tonni aastas primaarenergia sisaldusega 67 GWh aastas.
Kokkuvõte
Eestis energeetilistel eesmärkidel kasutatava biomassi teoreetiline primaarenergia sisaldus on kaugelt üle 20 TWh aastas. Konservatiivse hinnangu järgi on pajuistandike (179,3 tuh ha e 8 965 GWh/a), põllumajandusjäätmete, märgalataimede ja biogaasi primaarenergia sisaldus 10,5 TWh/a. See moodustas ~30 % soojuse ja elektri tootmiseks kasutatavatest kütustest (36 TWh/a) 2002. aastal. See primaarenergia kogus on võrdne Eesti katlamajade ja elektrijaamade soojuse toodanguga (10.5 TWh) aastal 2002 (kaugküttesüsteemides tarbitav soojuse kogus oli 7.5 TWh). Eesti elektrijaamade elektritoodang oli 2002. aastal 8.5 TWh. Loodetavasti need biomassi ressursid on tehnilis-majanduslikult tulusad ja konkurentsivõimelised kasutada juba lähitulevikus.
BIOMASSI ENERGEETILISE KASUTAMISE TEHNOLOOGIAD
Kasutatav tootmistehnoloogia
Oluline on jälgida, et roo lõikus ei kahjustaks looduslikku mitmekesisust ega lindude ja loomade elutingimusi. Vähem tähtis pole saagi õigeaegne ja mehhaniseeritud koristamine. Parim roolõikuse aeg on talvekuudel, kui temperatuur on langenud alla nulli. Tehnoloogiliselt sobivamaks on osutunud lõikus jäält või külmunud pinnaselt, kuna ligipääs on kergem ning veesisaldus taimes kõige väiksem, mis tõstab nende primaarenergia sisalduse kuni 4,5 kWh/kg. Probleemiks võib osutuda roo koristamine soojadel püsiva jääkatteta talvedel või sügava lume korral. Ka väga varajased jääsulamised ja sellega kaasnevad tormid võivad rannikurooväljad hävitada.
Põletusseadmed
Pilliroo põletamise seadmete tehniline täiuslikkus võib olla alates käsitsiteenindatavatest kuni täisautomaatseteni. Väärindamata biokütuseid s.h. ka pilliroogu saab energiatootmisel kasutada kas neid otseselt põletades või eelnevalt veeldades ja gaasistades. Esimesel juhul saaks elektritootmiseks rakendada auruturbiinseadmeid, kombineeritud auru-gaasiturbiinseadmeid või stirlingmootoreid. Teisel juhul saaks kasutada gaasturbiinseadmeid, kombineeritud auru-gaasiturbiinseadmeid, sisepõlemismootoreid (otto- ja diiselmootoreid).
Pilliroog on küllaltki spetsiifiline kütus, vajades spetsiaalkoldeid ja põletustehnoloogiat. Kõige paremini saab seda põletada põhukateldes, hakkpuiduga segatuna puidupõletus kateldes või pelletikatlas. Pilliroogu on võimalik ka gaasistada, veeldada, granuleerida/pelleteerida või briketeerida, mis aga nõuab täiendavaid kulutusi. Pilliroogu on võimalik pallida ja kompaktseks pakkida (sarnaselt heinale). Peale tavapäraste tervet palli korraga põletavate restkollete on olemas ka sigartüüpi põletid ja teisi spetsiifilisi põleteid. Põhu põletamiseks ettenähtud kateldes on tavaliselt nõutav, et kütuse niiskuse sisaldus oleks alla 20 %.
Märgaladelt saadud biomassi koospõletamine teiste kütustega on kasulik mitmest seisukohast lähtudes. Madalam maksumus ja kõrgem efektiivsus suuremates jaamades võimaldab ära kasutada biomassi ning vähendada SOx ja NOx emisioone.
Energeetilise ühiku hind
Pilliroo pelletite hinnaks kujuneks umbes sama, mis põhk- ja puitpelletite puhul – 1600–1700 kr/t, mille juures saaks tootjale tooraine eest maksta kuni 200 kr/t. Probleemiks jääb pilliroo transport. Pallida on seda võimalik kogumise kohtades, kuid kasutuskohtades tuleks seda peenestada (kui põletamine ei toimu just nn põhukateldes). Kogumiskohtades peenestatud pilliroo transportimine on väikese mahukaalu tõttu ilmselt ebamajanduslik.
Majanduslikud arvutused pilliroo briketi või pelletitehase rajamiseks, milles aastas kulub 10000 tonni roogu ja toodetakse ~ 9000 tonni briketti/pelleteid, näitavad, et investeeringu maksumus on hinnanguliselt 8 – 10 mln krooni. Tehase elektriline koormus on kuni 1,5 MW ja töötajaid 3 kuni 6. Aastase toodangumahu 8-14 mln krooni juures oleks rentaablus 18–22 %.
Kui pilliroogu lisada puitkütusele peaks tema hind kujunema lähtudes puitkütuse hinnast, mis tänasel päeval jääb vahemikku 100–120 kr/MWh katlamaja juures. Analoogse primaarenergia hinna juures võiks olla pilliroo eest makstav hind vahemikus 420–500 kr/t ehk 21–25 krooni puistekuupmeetri eest (puistetihedus ~ 50 kg/m3). Lisamiseks sobiv vahekord oleks 1m³ pilliroogu 1 m³ puitjäätmete ja hakkpuidu kohta nende tarbimisaine keskmiste niiskuste juures.
Taastootmine
Pilliroo kasvualad on Eestis aastatega üha laienenud, kuna rannakarjamaadel karjatatakse võrreldes varasema karjatamiskoormusega oluliselt vähem loomi. Lõigatud roostikel kasvab järgmistel aastatel palju kvaliteetsem roog (katusematerjali mõttes) ja jääke jääb vähem, umbes 25–30 % lõigatud roost.
Suurimaks pilliroo tarbijaks võiks kujuneda Saaremaa (Kuressaare, Orissaare), kuid ka Lääne Eesti (Matsalu, Lihula, Noarootsi) ning Võrtsjärve piirkond. Hundinuia oleks võimalik kasutada ainult tehismärgalade läheduses (Viljandis ja Häädemeestel), sest transport kaugemale ei tasu ära.
Tootjate loetelu – roolõikajad:
OÜ Migmaster – Lihula vald
AS Tansar – Saare maakond, Lihula vald, Noa-Rootsi vald
Branta OÜ – Noa-Rootsi vald, Lihula vald
Marko Martin – Käina vald
OÜ Rooexpert – Käina vald
Rein Jõeleht – Käina vald
AS Vaadlo – Käina vald
Hoolimata roo ekspordist, jääb meile siiski piisavalt roogu (tootmisjääke ja ka lõikamata roogu), mida saaks kasutada soojuse (ka elektri) tootmiseks.
Energia tootmiseks sobivad põletusseadmed
Valik taimkütuseid põletavatest seadmetest on üsna lai ja sobiva leidmine sõltub suuresti sellest, millisel kujul kütust soovitakse kasutada, kas:
1) granuleeritult
2) pakitult (pallitatult)
3) purustatult (peenestatult)
1) Granuleeritud taimkütuse põletamine
Granuleeritud kütuse põletamiseks kasutatakse traditsioonilisi graanuli- ehk pelletipõleteid ja neile sobivaid koldeid. Tavaliselt on nende seadmete võimsus vahemikus, mis sobib kasutamiseks ühepereelamutes või üksikhoonete kütmiseks (10–100 kW), kuid on ka ehitatud ja Eestiski paigaldatud suuremaid seadmeid (300–500 kW).
2) Pakitud (pallitatud) taimkütuse põletamine
Põhupallide (-pakkide) põletamise seadmed sobivad ka samasse vormi viidud muude taimkütuste põletamiseks. Nimetatus seadmete võimsus ei ületa tavaliselt 0,5 MW ja aasta keskmine kasutegur ei ületa 70 %. Seadmed on suhteliselt odavad, töötavad tsükliliselt ja vajavad käsitsi teenindamist või traktori kasutamist kütuse laadimiseks. Eestis on teadaolevalt töötanud kolm seda tüüpi katelt.
3) Peenestatud taimkütuse põletamine
Taimkütuste palle (pakke) saab kasutada ka suuremates katlamajades (soojuse ja elektri koostootmisjaamades), kus need vastavate etteandeseadmete abil tõugatakse perioodiliselt koldesse ja need restil allapoole liikudes või nn sigarpõletis ära põlevad. Selliste seadmete võimsus küünib 4–6 MWni.