Puisniitude teke

Kuidas puisniidud tekkisid ja miks nad kadusid?

Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. Seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt.

Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Maa ja loomad ühistati, kolhoosnikud võisid eravalduses pidada mõnd kodulooma ning seetõttu vähenes ka talu vajadus heina teha. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine, mis tõi kaasa traktoriga hoolduseks ebamugavate puisniidualade hülgamise ning võsastumise. Samasugune intensiivsemale põllumajandusele üleminek on olnud puisniitude kadumise peapõhjuseks ka Lääne-Euroopas.

Hinnanguliselt on tänapäeva Eestis säilinud ligikaudu 8500ha puisniitude tunnusjoontega kooslusi (Sammul et al 2008). Suurem osa neist aladest metsastuvad, hooldatavaid puisniite on 700 hektari ringis.

Meie puisniitude pindala on viimase 80 aastaga vähenenud seega tuhat korda.